Autor: /Siret Laasner, vandetõlk/
Üle hulga aja on päikesepaisteline hommik. Sammun reipalt Rotermanni kvartali suunas. Püüan end talitseda, et mitte seisma jääda ja sooja päikesekiirguse käes kassi kombel silmi kissitada. Mul ei ole tegelikult kuhugi kiiret. Kell näitab 08:20. Milline inspireeriv päev on tulemas!
Täpselt sellises ilukirjanduslikus võtmes algas 17. märts, mil toimus meie dokumenditõlgete infohommik. Vandetõlgina rääkisin muu hulgas lähemalt ka apostillimisest ja legaliseerimisest. Jälgides aga kuulajate reaktsioone ja enese mõningast kiirustamist teema käsitlemisel, tundsin, et apostillimine ja legaliseerimine nõuavad veidi teistsugust lähenemist. Sest olgem ausad, ma ise ei saanud nendest kahest toimingust ikka pikka aega ööd ega mütsi aru. Ja ega kuskilt ega kelleltki väga küsida ka ei olnud – nina internetis (kui kasutada kaasaegsemat versiooni ütlusest „nina raamatus”) ja käsi vandetõlke valmimise protsessi pulsil, suutsin end lõpuks täbarast olukorrast välja kaevata ja tahangi seda nüüd teiega jagada.
Veidi terminitest
Tüüpilise keeleinimesena alustan muidugi etümoloogiast. Termin „apostill” on eesti keelde mugandatud vorm prantsuskeelsest sõnast „apostille”, mis väga üldistatud kujul tähendab märkust või tunnistust. Siinkohal on huvitav välja tuua tõik, et veebis ringi luusides on palju ametlikke artikleid termini sisulise poole kohta, kuid puudub selline tore emotsionaalne taust, millega suhestuda. Õigupoolest sai siin käsitletav termin alguse 5. oktoobril 1961. aastal, mil sõlmiti välisriigi avalike dokumentide legaliseerimise nõude tühistamise Haagi konventsioon. Ehk siis sisuliselt ei tule konventsiooniga ühinenud riikidel midagi eraldi kinnitada, piisab viitest konventsioonile, et kinnitada dokumendile alla kirjutanud isiku allkirja õigsust (mis kokkuvõttes kujutabki endast dokumendi külge kinnitatavat apostilli).
Legaliseerimine seevastu ei nõua väga pikka sissejuhatust. Legaliseerimine ehk dokumendi ametlikuks muutmine on sarnane protseduur apostillimisele, ent seda saab teha üksnes Välisministeerium ja seda kohaldatakse riikide suhtes, kes ei ole ühinenud eespool nimetatud Haagi konventsiooniga.
Kõik see oleks nagu Tšehhovi novellidest, kus ühest ametkonnast soovitati pöörduda teise ametkonna poole, eks ole?
Apostillimine või legaliseerimine?
Mida siis täpselt teha? Apostillida või legaliseerida? Kas ma pean seda üldse teadma? Mida ütleb vandetõlk? Parim soovitus on esmalt teha endale selgeks, kuhu riiki dokument läheb ja mis eesmärgil. Kui eesmärk on näiteks välisriigi ülikooli kandideerimine, siis piisab vandetõlgile sellest, et ta teab, kuhu riiki dokument lõpuks jõuab. Sõltuvalt sellest, kas riik on ühinenud Haagi konventsiooniga või mitte, saab teha järelduse, kas dokument tuleb apostillida või legaliseerida. Kui tegemist on apostillimisega, soovitan dokumendi enne vandetõlgile esitamist viia notari juurde, kellel on ainupädevus koostada apostill. Kui dokument tuleb legaliseerida, tasub see enne vandetõlgil lasta ära tõlkida ja seejärel büroo vahendusel või ise võtta ühendust Välisministeeriumiga.
Kui aga asi tundub ikka väga segane või täpselt ei teagi, mida dokumendiga teha, siis võtke igal juhul vandetõlgiga ühendust. Dokumentide tõlge on üldjuhul juhtumipõhine ja päris korralikult seda üldistada ei saagi. Praeguseks ei ole ma kindel, kas suudaksingi kunagi teha apostillimist ja legaliseerimist selgeks teoreetilisel tasandil, ent senised kogemused kinnitavad, et praktiliselt on õnnestunud mõlemat klientidele väga edukalt edasi anda ja seda teen ma alati rõõmuga.
Kus asub vajalik teave? Legaliseerimise kohta on võimalik lugeda aadressil http://www.vm.ee/et/avaliku-dokumendi-legaliseerimine ning apostillimisel on lähemalt peatunud Notarite Koda aadressil https://www.notar.ee/19886. Uurige, puurige ja vajadusel kirjutage meile!
Meie järgmine dokumenditõlgete infohommik tõlketeenuste tellijatele leiab aset 19.05.2016. Loe lähemalt ja registreeru siin.